ESILEHT
PUUKUJURID
PROGRAMM
TOETAJAD
GALERII
OKSJON
PUUKUJURITELE
PEALTVAATAJATELE
VABATAHTLIKELE
KÄSITÖÖMÜÜJATELE
VARBOLA MAALINNUS
UUDISED
ARHIIV
KONTAKT

Varbola Jaanilinn

1212. aastal esmamainitud Varbola linnus on pindala ja kaitsevalli võimsuse poolest üks Eesti ja kogu Põhja-Euroopa suuremaid ja võimsamaid muinaslinnu. Väidetavalt ei ole Varbola linnust mitte kunagi vallutatud! Ligi 2 hektari suurune linnus asetseb lameda, 3-4 m kõrguse aluspõhjakõrgendiku põhjaotsal neemikul. Peaaegu 600 meetri pikkune vall on praegu välisküljelt 7-10 m kõrgune ja siseküljelt 2-7 m kõrgune.
Esmakordselt on Varbolat nimetatud 13. sajandil Henriku kroonikas (nimega castrum Warbole) ja ka vene letopissides. Praeguseks on linnus osaliselt rekonstrueeritud ja külastajatele avatud.

Külastamine
Avatud ööpäevaringselt ja sissepääs on tasuta
Sisenemine ja väljumine ainult rekonstrueeritud värava kaudu
Olemas on kaks avarat parklat (mahutavus 120 autot) ja teisel pool maanteed kolme katusealusega telkimisala, kus on lõkketegemise ja joogivee saamise võimalus.
Koordinaadid - Long-Lat WGS 84 X:24.505736 Y:59.039811
Asukoht - Varbola küla lähistel, Märjamaa vallas, Raplamaal. Puhkeala kaardil objekt nr 8.

Mida vaadata?
Linnuses ja selle ümber on mitmeid sõjamasinaid ja skulptuure, mis on valminud erinevatel aastatel toimunud Varbola puupäevade raames. Muuhulgas on huvitav heita pilk peale:
• linnusevall
• taastatud läänevärv
• piiramistorn
• rammimismasin
• vana kaev
• tammik
• kiviheitemasin.

Varbola linnuse ajalugu
Suure Varbola linnuse ehitamiseks muinasaja lõpul andis tõuke eestlaste maa soodne asukoht, mida hakkasid taipama ka naabrid ja mis põhjustas korduvaid maaletungimise ja hõivamise katseid. Kuna varasemad kogemused näitasid, et väiksemad linnused pole piisavalt tugevad, ehitati suurlinnus.
Teadaolevalt proovis linnuse kallal esimesena "hammast" sõjalise vapruse poolest tuntud Novgorodi vürst Mstislav Uljas oma teisel Eestimaa sõjaretkel 1212. aastal, kuid tulutult.   Ka hilisemad ründajad - taanlased ja leedulased, polnud edukamad.
Ajaloolaste arvates oli Varbola kants viimast korda sõjaliselt kasutusel Jüriöö ülestõusu päevil 1343. aastal. Sellele järgnes ligi 500 aastat vaikust kirjasõnas, vaid arheoloogilised leiud näitavad, et 16.-17. sajandil kasutati linnuseõue kalmistuna.

Varbola linnus ehk Jaanilinn
Rahvasuus kutsutakse Varbola linnust Jaanilinnaks. XVIII sajandil (1774 – 1782) ilmunud A. W. Hupeli kolmeköitelises teatmeteoses “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” märgitakse, et Varbola (Warbjala või Jaani linn) on vana hävinenud Eesti kindlus Nissi kihelkonnas. Seega oli nimi Jaanilinn tuntud kakssada aastat tagasi.
Üks variant on, et Jaanilinna nimel on isikunimelist päritolu. Seal võis elada kihelkonnavanem või linnuse ülik, kelle nimel oli kõlasarnasus Jaanuse või Jaaniga (näit. Ihanes Jaheldas), kelle järgi hakati nimetama linnustki. Ajapikku muutus see nimi Jaaniks, linnusest sai Jaanilinn. Nissi külanõukogu piirides on ka Jaani küla.
Teise variandina arvatakse, et nimel Jaanilinn, on seoses eesti rahvakalendri tähtsaima suvise pühaga - jaanipäevaga. Linnuse õuele jaanitulele kogunemine on juba pikaajalisem traditsioon.

Linnuse välimus
Ligi 2 ha suurust õue ümbritseb kõigist külgedest kuivmüürseinte ja palkidega toestatud kividest (peamiselt paest) vall, mille külgi katab ülaosa varisemisest tekkinud rusukalle.
Valli kogupikkus on 580 m; ida, põhja ja lääne poolt liitub valli väliskülg linnuse aluseks oleva kõrgendiku järsu nõlvaga.
Kõrgus valli välisküljelt (koos alusnõlvaga) on 7-10 m, siseküljelt 2-7 m. Paekivimüürile lisandus mitme meetri kõrgune palkidest kaitserajatis. Kagupoolsel küljel on umbes 10 m laiune ja 2-3 m sügavune vallikraav; lame nõgu on jälgitav ka lääne- ja idajalamil.
Kaitseseina kõrgus kokku võis tõusta 14 või 15 meetrile, mis tegi linnuse väga tugevaks. Sellise müüri ehitamiseks tuli lahti murda, kohale vedada ja paika laduda ümmarguselt 100 000 kuupmeetrit paekivi, mis on umbkaudu veerand miljonit hobusekoormat. Nii said meie esivanemad kaitserajatise, mille kohta ei ole teada, et teda oleks kunagi tormijooksuga võetud.
Vallis on kaks väravakäigu kohta koos väljastpoolt nendesse suubuva muistse teega: üks ida- teine lääneküljel. Läbiuuritud läänepoolse käigu laius oli 2,2 - 2,4 m; mõlemal küljel oli puupostidega toestatud kahekordne kuivmüürsein. Postidest, mis toestasid ka käigu kunagist pealisehitist, on jäänud kivimüüri tühimikud.
Lõunapoolse küljemüüri allosas leiduv lubi on tõenäoliselt tekkinud paekividest käigu puitkonstruktsioonide intensiivsel põlemisel. Leitud müntide järgi pärineb väravakäik 13. sajandi teisest või kolmandast veerandist. Sügavamal on varasemad rusud.
Linnuse õuel on läbi uuritud kümmekond kerisahju varega elamukohta; mitme elamu juures olid jälgitavad paeplaatidega sillutatud põrand ja kividest laotud seinaalused. Ahjudes oli säilinud paeplaadist põrand, pae- ja raudkividest külgseinte alused ja tagaseinas suurem püstjas kivi. Ahju suu ees, eenduvate külgseinte vahel oli lee. Elamud olid nelinurkse põhiplaaniga, rõhtpalkidest, suurusega 4,5-5 x 5-6 m. Võimalik, et sisse pääses väiksema eesruumi kaudu. Ahi asetses elamu nurgas. Enamik ahjuvaresid on juba väliselt eraldatavad kivikuhelikena, läbimõõt 2 - 7 m, kõrgus 0,2 - 0,8 m; neid on linnuses ligi 90. Vähemalt sama palju pidi olema elamuid.
Õue keskel oli 13 m sügavune kaev, mille ülaosa ümbritses kuivmüürsein. Linnust kasutati 12.-14. sajandil; 15.-17. sajandil kasutati linnuse õue kesk- ja lääneosa kalmistuna. Sellest ajast pärineb arvukalt leitud münte, millest enamik on olnud ohvriandideks.

Leiud linnusest
Sõjaeelsetel kaevamistel puhastati linnuse õue keskel asuv 13 m sügavune kaev, mille ülaosa ümbritses kivimüürsein. Viimaste uurimiste ajal on tähelepanu pööratud õue idaosale, kus on avatud mitmed eluasemed ja sepikoda. Mitme elamu juures olid jälgitavad paeplaatidega sillutatud põrand ja kividest laotud seinaalused. Rekonstrueeritud on värav ringvalli loodeküljel.
Huvitavamatest leidudest võiks nimetada kaevust leitud tammepuust kärbi (sõjanuia) ots ning luust täringu leid, mis oli esimene Ida-Baltikumis ja näitab, et viikingiajal levinud hasartmäng oli tuttav ka Varbolas.
Paljud linnusest leitud mündid pärinevad 15.-17. sajandist, mil linnus ei olnud enam aktiivses kasutuses, vaid linnuse õue kesk- ja lääneosa kasutati kalmistuna.

Linnuse kaitsmine
Varbola linnus on riikliku kaitse all arheoloogiamälestisena www.register.muinas.ee. Mälestise registri number 12117. ). Muinsuskaitseameti kirjaliku loata on mälestisel ja selle kaitsevööndis keelatud mullatööd (Muinsuskaitseseadus § 24 lg 2 p 1, § 25 lg 7 p 1). Kinnismälestisel ja selle kaitsevööndis on otsinguvahendi kasutamine rangelt keelatud (Muinsuskaitseseadus § 30 lg 2).

Kasutatud allikad:
http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/sakala-puhkeala/1354
http://ruunawere.ee/varbola-linnus/
http://www.puhkaeestis.ee/et/varbola-linnamagi
http://www.raplamaa.ee/et/turism/linnused/